Etenduse lugu

Kui me alustasime etenduse loomist, oli mul ainult kolm toetuspunkti, kolm seika, mida ma tahtsin kindlasti kajastada.
Alustuseks luuletus „See vaikne tänav, nurgal pood”.
Kirjutatud umbes siis, kui Ott oli pisut üle kahekümne aasta vana.

„SEE VAIKNE TÄNAV, NURGAL POOD
umbtänav, tühi, konarlik ja hämar.
Üks sund mu jälle siia toob,
pilk maas ma möödun sammul lohiseval

su aknast, mis mind jõllab tummalt,
ja plangust, mida aastad veavad viltu;
paekivi mureneb ja korjab sammalt,
miks kiskudagi lahti oma pilku,

mis külm on pealegi ja iseendas hääbuv,
kui aimav hetke mõrkjat olemust.
Miks olen möödunust nii vastumeelselt loobuv?
On tänav, majad – ühel pole ust.”

Juba esimest korda kõnealust teksti lugedes olin ma silmini vaimustunud, kuidas luuletaja kirjeldab olukorda, kus ta ei saa enam minna kellegi (aimatavalt naisterahva, kellega tal on olnud suhe) juurde. Kas saab veel valusamalt väljendada igatsust inimese järele, kellega pole enam võimalik kohtuda? Ilmselt oli luuletus kirjutatud mõnele Oti ohtratest sõbrannadest. Vähemalt nii ma toona arvasin…

Teine toetuspunkt oli kümmekond aastat hiljem aset leidnud lugu, mida Leonhard Lapin ikka on armastanud rääkida. Olgu see siinkohal ka ära toodud.
Ott ja Leo võtsid veidi viina ja arutasid maailma asjade üle. Võtmisega olid nad alustanud juba eelmisel õhtul, nüüd oli kätte jõudnud uus päev. Palav suvepäev, nagu mäletab Lapin.
Järsku koputab keegi uksele. Ott sosistab Lapinile:
„Ah, pagan, see on Rein (Rannap). Ta tahab oma uuele viisile teksti saada. Mul pole see veel valmis. Oleme hästi tasa, teeme nii, nagu meid poleks kodus. Küll ta läheb varsti minema.”
Tõepoolest, koputamine lõppes peagi. Ott valas pitsid uuesti täis ja muheles:
„Ega ta kauaks ära ei läinud, küllap paari tunni pärast on tagasi.”
Nagu ennustatud, oligi Rein paari tunni pärast tagasi. Ent koputamise peale sosistas Ott Lapinile:
„Näe, jälle Rein. Aga oleme meie hästi tasa, siis ta arvab, et meid pole kodus ja läheb minema.”
Nagu eelmiselgi korral, mõne aja pärast koputus vaibus. Ott aga mõmises:
„Eks ta ole varsti jälle tagasi. Pean talle midagi ikka andma. Ole sa siin, ma lähen kirjutan midagi.”
Läinud siis Ott teise tuppa, klõbistanud seal paarkümmend minutit trükimasinal, tulnud tagasi ja andnud Lapinile valminud üllitise lugeda. Küsinud veel:
„Ega liiga kitš pole?”

Paberil oli tekst „Suudlus läbi jäätunud klaasi”.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis Su silmi näen.
Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka.
Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel.
Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel.
Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel,
kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

Kolmas toetuspunkt oli seesama „Suudlus läbi jäätunud klaasi”, mis on ilmselt üks tuntumaid Oti tekstidele kirjutatud laule. Ent ma ei tahtnud kasutada Ruja versiooni. 1999. aastal, 17 aastat pärast laulu sündi oli ETV-s muusikasari „Klaver põõsas”, kus igas osas laulis üks tuntud inimene mõnda tuntud laulu. Ott Arder, kes samuti sarjas osales, esitas „Suudlus läbi jäätunud klaasi”, kuid lisas Ruja versioonile lõppu veel ühe rea:

„Sulab mälestuste jää, näe, ikka veel neis lilledes.”
Ning lõpetuseks lausus: „Adjöö, mu väike kallis. Adjöö…”

Kõlas kuidagi uudsemana, värskemana, teistsugusemana…
Nendele seikadele hakkasime me dramaturgidega „liha ümber kasvatama”, koguma mälestusi Otist ning neid etendusse sobitama. Ja ühel ilusal päeval jõudis meieni info, et noorpõlves, enne kahekümnendat eluaastat, käis Ott ka tegelikult oma armastatu aknaklaasi suudlemas. Saatis neiu koju ja siis lahkuminekuks suudlesid läbi aknaklaasi. Jaa, suudlus läbi jäätunud klaasi on päriselt aset leidnud. Päriselt! Ott kirjutas laulu oma mälestustest. Isegi umbkaudne toimumiskoht tuli välja: kusagil Herne tänaval.

Etenduse loomise juures oli väga suureks abiks Ave Alavainu, kes Otti hästi tundis. Küsisin temalt kommentaare paari luuletuste kohta, ehk mäletab ta midagi nende sünniloost. Teiste hulgas oli ka „See vaikne tänav, nurgal pood”.
„Oojaa,” ütles Ave. „Oli Oti üks suur armastus Herne tänaval. Suri noorelt kõrivähki.”
Sel hetkel sain ma aru, mida tähendab kirjanduslik väljend „nagu välgust rabatud”.
Käis sähvatus ja aeg peatus. Kõik pusletükid mu peas läksid iseenesest paika, moodustades pildi, mis isegi minusuguse vana küüniku korraks õhkama pani.

Kui Ott oli vanuses umbes 17-19, oli tal suur armastus. Elu Suur Armastus. Tüdruk kes elas Herne tänavas, kellega ta tõepoolest suudles läbi jäätunud aknaklaasi ja kes paraku peatselt siit ilmast lahkus. Umbes neli-viis aastat pärast tüdruku surma kirjutab Ott luuletuse „See vaikne tänav, nurgal pood”. 1982. aastal, kui Ott on 32 aastat vana, sünnib laulutekst „Suudlus läbi jäätunud klaasi”. Kahekümne minutiga, nagu iseenesest. Ja siis, viis aastat enne oma surma, laulab ta ise seda laulu, lõpetades sõnadega: „Adjöö, mu väike kallis, adjöö…”

Tüdruk Herne tänavalt. Ott ei saanud tast mitte kunagi üle…
 

Kommenteerimine on suletud