Ott Arderist

Ott Arder põlvneb väärikast suguvõsast. Tema vanaema oli advokaat ja poliitik Jaan Poska (1866 – 1920) tütar Tatjana Poska (1900 – 1988), vanaisa aga kuulus ooperilaulja ja lauluõpetaja Aleksander (Sass) Arder (1894 – 1966). Suguvõsas oli religioon väga tähtsal kohal: Sass Arder lõpetas enne lauljaks saamist Riia Vaimuliku Seminari, tema ja Tatjana poeg Arpad Arder (1922 – 1995), Oti isa, oli Eestis nõukogude ajal babtisti vaimulik, kes pidas jutlusi lisaks eesti keelele ka saksa ja soome keeles. Tatjana Poska tütar teisest abielust ajakirjanik Eduard Laamaniga on luuletaja Ilona Laaman (s: 1934)

Ott sündis Tallinnas pühapäeval, 26. veebruaril 1950. aastal. Täpselt samal kuupäeval, aga kaks aastat hiljem, sündis vend Jaan (1952 – 2014).

Mõned aastad pärast Jaani sündi kolis perekond Rakverre. Ott astus Rakvere 1. Keskkooli, kus pidas vastu kümme ja pool aastat (toona kestis koolitee 11, mitte 12 aastat, keskkool oli 9.-11. klass). Mängis korvpalli ja kuulus isegi Eesti noortekoondisesse, käis muusikakoolis ja õppis klarnetit. Siis aga tõi elutee tagasi Tallinnasse, kus kaugõppekeskkoolis õppimise kõrvalt töötas erinevatel lihttöödel: piimakombinaadi liinitöölisena, lasteaia katlakütjana jne.

Vaba aega armastas Ott surnuks lüüa pealinna baarides. „Kodukõrtsiks” sai Pegasus, kus Ott tutvus toonase vaimueliidi, sealhulgas hilisema lahutamatu sõbra Juhan Viidingu (1948 – 1995), aga ka Viivi Luige (s: 1945), Jaak Jõerüüdi (s: 1947), Leelo Tungla (s: 1947), Jaan Paavle (1940 – 2010), Leonhard Lapini (s: 1947) ja paljude teistega. Uute sõprade eeskuju oli nakkav ja nii hakkas ka Ott tasapisi esimesi samme ilukirjandusmaastikul tegema.

Pärast õhtukeskkooli lõpetamist proovis Ott sõber Juhani jälgedes lavakasse sisse saada, ent langes viimases voorus välja ning astus hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tänane Tallinna Ülikool) raamatukogunduse erialale. Kaua ei saanud seegi koolitee kesta: juba esimesel eksamisessioonil kukutas komisjon ta kommunistliku partei ajaloo eksamil läbi ja sinna see ülikooliharidus jäi.

1972. aastal armus Ott Eestis elavasse vene-jakuudi päritolu tüdrukusse. Koos sõideti tüdruku lapsepõlvekoju Irkutski lähistel. Teadmata põhjustel läks muidu rõõmus ja rahumeelne noormees seal kohalikega nii tülli, et tekkis suisa suuremat sorti kaklus. Toona veel pisut sportliku loomu ja raske käega Ott olla platsi nii valusalt puhtaks löönud, et sai selle eest kaks nädalat Irkutski vanglas istuda. Oma osa kinnipidamise põhjuses oli ka tema habemel ja pikkadel juustel, mis andsid talle „põlatud lääneliku hipi välimuse”. Pärast vabanemist tõi tee Oti koju tagasi ning ka armastus möödus peagi.

1973. aastal avaldati ajakirjas „Noorus” Oti esimene novell „Kodanik Arved Asi juhtum”. Sellest innustust saanuna viis Ott „Nooruse” toimetaja Arvi Siiale ka mõned oma luuletused. Needki osutusid trükikõlbulikuks. Sealt algas noore poeedi kiire tõus: vend Jaan tellis laulutekste ansamblile Apelsin, Rein Rannap ansamblile Ruja. Oma osa said ka Rock Hotel, Kukerpillid, Fix jpt.

Seitsmekümnendatel aastate alul kirjutatud luuletused on eelkõige romantilised, kõnelevad üksindusest, igatsusest, muuhulgas leidub ka erinevatele naisterahvastele pühendatud värsse.

1978. aastal muutus elu Oti jaoks tõsisemaks: tulekul oli poeg Voldemar ja nii otsustas Ott abiellu astuda tulevase lapse ema Marikaga. Väga pikaks ja õnnelikuks see liit paraku ei osutunud. Mõned aastad hiljem sündis perre veel tütar Elisabeth, kuid juba 1982. aastal kolis Ott teise naise juurde, kellega tal sündisid pojad Hando ja Uku.

Muhedad keelemängud ja kergelt naljatlev laad jõuab Oti tekstidesse seitsmekümnendate lõpus, kus ta hakkab kirjutama ka lasteluulet ja seda trükitähtedes. Põhjenduseks on ta ise öelnud, et „ka 102-aastane vanamemm näeks oma kahe ja poolesele lapselapselapsele, kes veel lugeda ei oska, ilma prillita ette lugeda”. 1980. aastal ilmus trükis esimene luulekogumik „Bumerang”, mis sai populaarseks nii täiskasvanute kui laste seas.

1982. aastal ilmusid luulekogud „Üks kõiksus” ja „Koer poiss sõitis jänest”, 1986. aastal „Mine metsa”. 1988. aastal ilmus kogumik „Tasakaalukeeled”, mis sedakorda oli suunatud pigem täisealisele lugejale, 1989. aastal „Valge raamat”.

Kaheksakümnendatel aastatel oli Ott Arder tunnustatud värsimeister, kes oma luuletuste ja laulutekstide, aga ka tõlketööde eest sai ühes kuus honorari mõnikord suisa viiekordselt enam kui oli toonane keskmine palk.

Kaheksakümnendate aastate lõpp ja üheksakümnendate algus oli murranguline aeg. Eesti sai taas vabaks ning sotsialismi/kommunismi ja Moskva võimu vahetas välja omariiklus. Paraku kutsub iga järsk muutus enne tõusu esile kriisi ja nii juhtus ka Eestiga. Sotsialismist kukuti ootamatult kapitalismi ja turumajandusse, ning uues olukorras oli suuremal osal eesti rahvast päris raske hakkama saada. Üheksakümnendate alul leidis aset suur majanduslangus.

Keeruline aeg tabas ka Ott Arderit. Temal küll otseselt materiaalseid probleeme ei tekkinud, kuid vana eluviis enam jätkuda ei saanud, sest kellelgi polnud enam aega või võimalust temaga koos „jõmistada”. Järgemööda hakkasid lahkuma ka tema head sõbrad.

1994. aasta 28. septembril uppus tormisel merel teel Tallinnast Stockholmi parvlaev Estonia. Selle pardal oli Oti sõber ja ansambli Ruja solist Urmas Alender. Vähem kui pool aastat hiljem, 21. veebruaril 1995. aastal otsustas teine sõber Juhan Viiding siit ilmast lahkuda ning sooritas Juuru kirikuõpetaja Jüri Bärgi saunas enesetapu. Sama aasta sügisel, 19. septembril, suri Oti isa.

Ott jäi üha üksikumaks ja luuletaminegi harvemaks. 1993. aastal ilmus luulekogu „Potsatus”, 1996. aastal „Igavene eesel”. Paar korda proovis Ott alkoholist loobuda, kuid ei pidanud vastu. 1999. aastal ei suutnud tema teine elukaaslane, Hando ja Uku ema mehe napsuvõtmisi enam välja kannatada ja nii tuli Otil kolida tagasi oma ema juurde Nõmmele. Sõpradeks aga jäid nad naisega kuni surmani.

16. mail 2000. aastal lõpetab oma elu enesetapuga jäjekordne Oti sõber, näitleja ja lavastaja Evald Hermaküla (1941 – 2000).

2001. aastal näeb ilmavalgust uus luulekogu „Tähetolgus. Tähe(d) tolmus”, mis sisaldas pigem täiskasvanutele mõeldud luulet, 2002. aastal „Metsapoolne”.

Varem nii elurõõmus ja rahulolev luuletaja muutus sajandivahetuse paiku endassetõmbunuks, kibestunuks, lausa kurjaks. Nii mõnigi tollal Otiga kokkupuutunud inimene meentuab teda kui suurt tigedat meest, kes võis pea tühjast kohast võõraste peale karjuma hakata.

Laupäev, 26. juuni 2004. Ilm oli ilus ja päikesepaisteliselt palav. Ott, tema elukaaslane ja lapsed veetsid aega sõpradega suvekodus Kassaril mere ääres peesitades. Ka esimene pere oli sel ajal samal saarel, küll kilomeetri jagu eemal. Ühel hetkel tõusis Ott püsti ja marssis hoolimata „teatud konditsioonist” sihikindla sammuga merre. Tagasi ta enam ei tulnudki. Veerand tundi hiljem leiti Ott Arder kalda lähedalt kivide vahelt põlvesügavusest veest uppununa.

 

 

Kommenteerimine on suletud